Jaunika ja Even on ema ja 5 a poeg, kelle ühiseks suureks hobiks on joonistamine. Enamasti kujutavad nad oma töödel loomi, kellel on märgata inimeste jooni. Lisaks ühendab neid range kokkulepe: “Joonistame midagi, aga kunsti ei tee.”
Mis ajendas Teid kunstiga tegelema??
Even: “Mulle meeldivad pliiatsid ja tahan kogu aeg proovida, kas ma oskan sama hästi joonistada nagu Youtubes näinud olen.”
Jaunika: “Minul on joonistamine seotud heade emotsioonidega. End rõõmsama tundes tekivad pildid ise silme ette ning püüan neid kuidagi paberile jäädvustada. Tindipliiatsiga mitu tundi mustrit ja detaile nokitseda on omamoodi teraapia.”
Kas joonistamine on Teid ka rohkem ühendanud?
Jah, kindlasti. Veedame koos palju aega ühise laua taga joonistades. Sellel ajal räägime mitmetel teemadel, mis muidu argitoimetuste varju jääks.
Mida soovitaksid neile, kes ei usu, et nad joonistada oskavad?
Even: “Natuke oskab igaüks joonistada. Lihtsalt mõnel läheb rohkem sassi kui teisel. Palju peab proovima lihtsalt.”
Jaunika: “Mina usun ka, et tegelikult oskab iga inimene joonistada. Tuleb leida oma stiil, vabaneda hirmust ebaõnnestumise ees. Kui on vahva idee, siis võib see vabalt olla edastatud väga naivistlikus stiilis. Unustades vormid, varjud, anatoomia jne. Vaatan pigem alati selliseid pilte, kui ideaalselt joonistatud lilli, mis ei jutusta mitte ühtegi lugu.”
Miks peaks inimesed kindlasti tulema vaatama Teie näitust?
Even: “Näitusel on lihtsalt nii ilusad pildid ja me ise oleme väga head kunstnikud.”
Jaunika: “Ehk inspireerib see teisigi. Ma ei pea ennast heaks joonistajaks, aga pilte luues on alati nii hea tunne ja naeratus huulil. Usun, et külastajad saavad sellest osa.”